Uudised
Lastepäeval valminud filmid
12.märtsil toimus kinos Artis lastepäev, kus lisaks multifilmide vaatamisele oli mudilastel võimalik ise filmitegemises kätt proovida.
Nukufilmistuudio abiga valmisid kaks filmi.
Suur aitäh Nukufilmistuudiole ja kõikidele vanematele ja lastele, kes aktiivselt filmitegemises kaasa lõid!
“Eesti Filmi Lapsed” – peategelased naasevad filmimaalt.
“Palju kauneid pilte” – laste joonistused Eesti multifilmi teemadel.
Videoblogi – kinode olukord ja lastestuudio
9. märts – Sulev Keedus jagab muremõtteid
Eesti FIlmi Päevade ajal kinos Artis linastunud filmi “Kirjad Inglile” režissöör Sulev Keedus juhib tähelepanu tõigale, et kinolinalt vaatab meile sageli vastu plaadilt keerutatud pilt.
12. märts – Lastestuudio töötuba
Eesti Filmi Päevade lastehommiku kõige aktiivsema osa sisustas Nukufilmi Lastestuudio. Lastefilmide Programmijuht Marta Marmor ja Nukufilmi Lastestuudio juhataja Katrin Kuusik selgitavad töötoa olemust ja vastavad igihaljale küsimusele – milleks?
Videoblogi – mis on ja mida vajab Eesti film?
Videoblogi kaardistas Eesti filmitegijate arvamusi: milline on Eesti film, mida ta vajab ja milline peaks ta tulevikus välja nägema. Uuriti ka, kuidas filmitegijad ellu jäävad ja kas mõnikord peab ka haltuurat tegema.
Eesti filmi nägu
Otsime vastust küsimusele, milline see Eesti film siis õieti on? Kas sellel üldse on ühtset nägu või on see nägu pigem stereotüüp?
Rahaküsimus
Kuidas saavad Eesti filmitegijad oma filmide tegemiseks rahastust?
Millist filmi teha
Küsisime festivalikülalistelt, milline film Eestis veel tegemata on?
Kas filmitegija peab tegema ka haltuurat?
Animafilmitegija Priit Pärn, värske doki “91 kilomeetrit” režissöör Liina Paakspuu, BFM’i professor Jüri Sillart, dokfilmirežissöör Jaanis Valk ja “Kormoranide” kaasrežissöör Rain Tolk räägivad sellest, kuidas Eestis filmitegija raja valinud inimesed on sunnitud sellest rajast tihti kõrvale kalduma.
Videoblogi – filmitalgud ja lastehommik
11. märts – Filmitalgud Kinomajas
Filmitalgute viimane stsenaariumikoolitus toimus 11.03.2011 Kinomajas. Oma verivärske teadmistepagasi lajatavad kaamerasse väsinud talgulised. Päälik Mikk Rand selgitab talgufilmi stsenaariumi eripära.
Loe filmitalgute kohta ja lase ennast lantida: http://filmitalgud.ee/
11. märts – Lapsed räägivad
Kinos Artis toimunud lastehommikul küsisime pisipõnnidelt: “Kuidas sünnivad multikad?”
“Hullumeelsus” ja “Vahetus” – noorte kriitikute arvustused
„Hullumeelsus“ vabaduse lapse silme läbi
Intro
Kaljo Kiisa meistriteos suutis mus häbitunde esile kutsuda. Enda arvates olen ma päris hästi kursis filmimaailmaga, kuid sellise pärli olin endast täiesti mööda lasknud. Ei taha ennast välja vabandada ka asjaoluga, et sündisin 23 aastat pärast film valmimist. Olen ehe näide sellest, kui kinni enamik noori on tänapäeval põhivoolufilmides, ja huvitumata, mis meie nina all on toimunud või toimub, sisendame endale pidevalt, et „Eestis ei tehta niikuinii häid filme“. Ja ma ei räägi ainult noortest. „Hullumeelsus“ on puhas klassika ja isegi mu väike elukogemus ütleb, et Eesti Filmi Päevade programmis võiks ta olla filmi kui kunsti seisukohalt vaadelduna vaieldamatult kõige parem film. Nüüd tekibki küsimus: miks oli kinosaalis koos minu ja mu kaaslasega vaid viis inimest? Kas põhjus võis tõesti olla festivaliprogrammi halb promo või hoopis inimeste ajapuudus? Fakt on, et ma tõesti pettusin, kui samal õhtul ja umbes samal kellaajal oli A. Puustusmaa „Rotilõksul“ peaaegu täis saal.
Kaljo Kiisk ja Martin Scorsese
Vaimuhaigetest on äärmiselt keeruline teha filmi, mis vaataja külmaks jätab. On teada, et inimesi on alati paelunud hullumeelsus ja kõik, mis sellega kaasneb. Kohe filmi alguses hakkasid peas kerima kõik vaimuhaiguste ja -haiglaga seotud linateosed: eesotsas Miloš Formani „Lendas üle käopesa“ või Scorsese „Shutter Island“. Viimase filmi ja „Hullumeelsuse“ vahele saab tõmmata ka palju sisulisi paralleele. Nii Windisch „Hullumeelsuses“ kui Dicaprio tegelaskuju Teddy satuvad vaimuhaiglasse, et seal midagi välja uurida. Windischi ülesanne on tabada Inglise spioon, Teddy peab üles leidma ühe kadunud patsiendi. Mõlemad filmid puudutavad väga tugevalt ka natsismi temaatikat: „Hullumeelsus“ otseselt, „Shutter island“ tegeleb natsismiajastu tagajärgedega. Kui „Suletud saar“ pigem analüüsib vaimuhaigust, siis „Hullumeelsus“ teeb endale ülesandeks paigutada fašismi esindaja vaimuhaiglasse, et jälgida, kas ja kuidas manipuleerijast saab manipuleeritav.
Veidike metafoore
Kaljo Kiisa tegelaskuju, suupilli mängiv vaimuhaige, kes kõmbib ümber lillepoti, sümboliseerib ilmekalt Windischi püüdlusi leida Inglise spioon. Surnud ring. Metafoore leiab filmis veelgi, näiteks tänavaplaatidel nelja ratsuga malet mängiv hull. Kaljo Kiisk näitas filmis teda korduvalt, andes sellega vaatajale mõista, et peategelast koheldakse samasuguse marionettnukuna kui malenuppu.
Tegelastest
Ajaloolises kontekstis pidas Natsi-Saksamaa lahenduseks hävitada kõik „hullud“ ja „vigased“. Windisch ei tulnud aga hävitama, vaid tegi endale ülesandeks vägivallatult leida Inglise spioon. Kahtlemata oleks gestapolasel olnud lihtne SS-lased kohale kutsuda ja kõik vaimuhaiged maha lasta, kuid Jüri Järveti tegelaskujus oli siiski midagi enamat kui puhas natsilik brutaalsus. Jüri Järveti Gestapo agent oli mõistev, vajadusel kaastundlik ning ka karmikäeline. Temast ei õhkunud natsilikku üleolevust, vaid pigem südamlikkust. Kulmu tõmbab ta kortsu ja hääle tõstatab kõrgeks ainult juhul, kui näeb, et tema püüdlused vilja ei kanna. Äärmiselt tõsiselt võtab ta just eesmärki lahendada juhtum vägivallatult vaatamata sellele, et mehel on täielik voli revolver välja võtta ja ähvardustega tõde välja selgitada. Ta võib küll kehastada filmi kõige kurjemat osapoolt, kuid tema inimlikkus ei lase vaatajal teda filmi jooksul vihkama hakata. Taas pean minema tänapäeva filmikunsti juurde: Järveti Windisch meenutas mulle hullumoodi Christoph Waltzi mängitud Hans Landat Tarantino filmis „Inglourious Basterds“. Intelligentne, kannatlik, rahumeelne – ainus, millega ta Landale alla jääb, on efektiivne toimetulek oma tööga. Windisch jätab lõppkokkuvõttes pigem äbariku mulje.
Teine peategelane, peaaarst Voldemar Panso esituses, on musternäidis süsteemiga kaasaminejast, kes oma inimlikku kangust ja uhkust alla neelates saavutab selle, mida ta tahab. Kui Windisch paistab olevat just see, kes filmi algul haiglas kõike kontrollib, siis tegevuse arenedes vahetuvad rollid kardinaalselt. Doktor näitab natsimeelsele mundrikandjale, mis tunne tekib manipuleeritaval. Windisch läheb psühhiaatriahaiglasse justkui oma karmavõlga tasuma.
Väga sügava mulje jättis Vaclovas Bledise Inimene nr. 1, kes on haigla kõige raskema hälbega. Iroonilisel kombel seisneb tema hälve suures võimuihas. Mees tahab kõik tema „kehtestatud“ korra vastu mässajad üles puua või koeraks teha ning kui tema käske ei täideta, siis otsustab Inimene nr. 1 suitsiidi sooritada, tuues põhjuseks selle, et keegi ei vääri seda, et tema oma kohaloluga seda ilma austaks. Niisuguseid mõtteid võis mõelda Hitler enne tsüaniidikapsli allaneelamist.
Naispeategelane, kes pigem alusetult haiglasse oli saadetud, on hullumeelne pigem oma audrey-hepburnliku ilu poolest. Ülejäänud hullude puhul on väga hästi tunda võttegrupi eeltööd enne filmimahakkamist. Kaljo Kiisa mitme nädala pikkune viibimine vaimuhaiglas andis väga suure panuse filmi usutavusele.
Tehniline pool
Kaameratöö on kahtlemata Eesti art-house filmidele eeskujuks. Järsud grindhouse’ilikud kaadrivahetused, puhas mustvalge pilt, suured kontrastid, ekspressiivsed lähikaadrid ja kindlasti ka ajastule traditsiooniline kiire zoom-in, mida tänapäeva filmides võib täheldada järjest vähem. Tehnilistest aspektidest mainin ära veel taustaheli puudumise: vaikust oleks eelistatud nagu nimme, sümboliseerimaks hullumajas valitsevat kajatut tühjust; domineerivad vaid patsientide impulsiivsed röögatused ja sisutühjana tunduvad sõnapaarid, mis omandavad tähenduse ainult siis, kui nende üle pikemalt viitsitakse järele mõelda.
Usun Eesti filmi
Kaljo Kiisa film valmis 1968 ehk umbes samal ajal, mil USAs peeti esimene Woodstocki festival, Tšehhis toimus Praha kevad ja Pariisis leidsid aset mairahutused. „Hullumeelsus“ oli Eesti NSVs keelatud film: pärast mitmeid erinevaid montaaživariante pandi ta lõplikult riiulisse. Seepärast võiks ajastu tõttu ka väita, et tegu on revolutsioonilise filmiga.
Ma loodan, et ma ei pea edaspidi Eesti kinopublikus pettuma: Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse“ puhul tegu on siiski filmiga, mida peab vähemalt korra aastas üle vaatama, et sisendada endasse usku Eesti filmisse.
Janar Aronija
Vahetus
„Vahetuses“ kohtuvad saatuse või juhuse tahtel kaks täiesti erineva taustaga naist, kellel on esmamuljest hoolimata jahmatama panevalt palju ühist. Politseinikust Mare ja „barbie’st“ kleptomaani Miinat seob sarnaselt kurnav igapäevaelu, mida täidab suhe egoistliku mehega. Miina puhul on tegu auahne abikaasaga, kelle jaoks naine on vaid visiitkaart ning Mare puhul kibestunud ratastoolis isaga, kes üritab oma abitust varjata tütre alandamisega. Konfliktiga alanud tutvus lõpeb äratundmise ja ühtehoidmisega. Riivalitsevad naised seatakse valiku ette – kas usaldada teineteist, et midagi muuta või lasta elul minna vana rada pidi edasi.
Vaataja silme ees hakkavad üsna kiiresti, kuid samas rahulikult lahti rulluma kiivalt varjatud elud ning kipub ununema, et tegu on lühifilmiga, sest pilk ja mõte on haaratud ning nõuavad aina veel ja veel. Ja siis saab lugu ootamatult läbi. Aga hea ongi. Sest ühest küljest on „Vahetus“ terviklik ja sügav lugu, kuid samas ka vaid sissejuhatus vaataja enda mõtetesse. Jäävad ju peategelaste saatused lahtisteks. „Vahetus“ lõpeb täpselt õige piiri peal – seal, kus algab publiku fantaasia.
See on lühike, selge ja lihtne lugu, kuid seejuures kõike muud kui tühi või igav. „Vahetus“ on sügavalt isiklik, ebamugavalt reaalne ning eleegiline draama. Samas ei puudu ängi või ahastust õhkuvast filmist lootus. Režissöör Anu Aun on oma eesmärgi – siduda poeetiline visuaal ning realistlik lugu – perfektselt saavutanud. Üldine soe tonaalsus jätab ruumi väikesele lootuskiirele. On näha, et filmi on tehtud hingega, emotsioon ja teotahe kiirgab läbi pildi. Tegevustik, karakterid ja keskkond on läbimõeldud ja detailideni paigas. Ei ole tühje ega põhjendamatuid kaadreid ega vaataja eksitamist või lihtsalt meelelahutamist. On selge eesmärk.
Anu Aun on kokku saanud lisaks toimivale loole ka toimiva meeskonna. Juhan Ulfsaki duell (või duett) kajakaga oli täpselt õige doos värskendavat huumorit, mida lugu vajas. Ainsana jäi kõrva häirima Mari Abeli kehastatud Miina karakterist läbi kajav jõuetus. Mitte karakteri, vaid näitleja jõuetus. Tema nutt tundus tühjana. Samas võis olla tegu taotusliku tühjusega, sest mis sisu oodatagi naisest, kelles on vaimse vägivalla tõttu alles jäänud vaid kest?
Režissöör Anu Aun on öelnud, et „Vahetuse“ näol on tegu nii öelda kondiprooviga, et käiku lasta esimene täispikk mängufilm. Kondiproovina oli tegu väga tugeva teosega ning ei jäägi muud üle kui oodata suure huviga järgmist ekraniseeringut.
Maarja Hindoalla
Lumekuninganna uus seanss
Tehniliste viperuste tõttu jäi neljapäeval ära “Lumekuninganna” filmiseanss. Vabandame!
Kõik huvilised, kellel film nägemata jäi, saavad seda Kinomajas näha 16. märtsil kell 18:00.
Sünopsis:
Karismaatiline 40-aastane naine (Helena Merzin) meelitab teismelise poisi (Artur Tedremägi) jääst villasse, kus ta maailmast eraldunult elab, et oma keha külmutades peatada vähirakkude vohamine. Naise lummuses olev poiss unustab peagi inimeste maailma. Naine usub, et ellujäämiseks tuleb tal murda noore poisi süda.
Film põhineb Hans Christian Anderseni muinasjutul, aga käsitleb loost aspekti, mis muinasjutus jäi käsitlemata. Visuaalselt lummav “Lumekuninganna” on enamalt jaolt filmitud külmhoone jäätisehoidlas, kuhu ehitati spetsiaalne interjöör, mis ujutati üle tohutu koguse veega ning seejärel külmutati.
Osades: Helena Merzin, Artur Tedremägi, Egon Nuter, Toomas Suuman, Anni Kreem jt.
Tanel Toom saabus Eestisse
10.03 – Tanel Toom jõudis koju
Tervitasime saabujat lennujaamas, viisime talle festivali passi ja sooja kallistuse Peterilt.
Eesti Filmi Päevade viimasel seansil linastub Tanel Toomi lühifilm “Pihtimus“.
Videoblogi uued sissekanded
8. märts – BFM-i tudengifilmid
Balti Filmi- ja Meediakooli tudeng Elari Lend räägib lühidalt sellest, mis toimus teisipäeva hommikul Solaris Kinos, mil viiendas saalis BFMi parimaid tudengifilme näidati, ja ühtlasi ka sellest, kus ja millal veel tudengiloomingut näha võiks.
8. märts – Filmikärajad
Sel aastal langes naistepäev ja vastlapäev kokku. Haruldase kombinatsiooni auks kutsuti Solarise aatriumi naispoliitikud, et rääkida Eesti Filmi Päevade ja PÖFFi poolt korraldatud teise Filmikärajate raames Eesti filmipoliitikast ja filminduse rahastamisest. Kohale tulid Liisa Pakosta, Evelyn Sepp ja Andra Veidemann. Käramist hoidis kontrolli all Hardi Volmer.
9. märts – Rain Tolk promob Kormorane
Kinomajas Eesti Filmi Päevade raames toimunud Dokumentalistika foorumile oli kohale tulnud ka Kuukulgur Filmi Rain Tolk, kes hakkas vaheajal kohe oma 17. märtsil esilinastuvast uuest filmist “Kormoranid” positiivses valguses rääkima.
“Kirjad inglile” – noore kriitiku arvustus
Kohati sürrealistlik „Kirjad Inglile“ on üsnagi häiriv linateos. Kas aga häiriv positiivses või negatiivses mõttes, on sügavalt individuaalne. Julgen oletada, et enamike kinokülastajate hinge jääb pärast filmi vaatamist kõlama pigem negatiivne emotsioon. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks hakkab pilt muutuma ning kohale jõuab filmis peituv tõde.
21 aastat Afganistanis elanud ning soldatist vastupanuvõitlejaks saanud Jeremia Juunas Kirotaja tuleb tagasi kodumaale, Eestisse, et matta oma isa ning üles otsida kadunud naine ja tütar Ingel, kellele mees on viimased paarkümmend aastat kirju saatnud. Tütar, keda tegelikult pole kunagi sündinud, on olemas vaid Kirotaja peas, kuid mees nimetab saatmata jäänud kirju dialoogiks kuni lõpuni. Läbi sõjas kahjustada saanud tundlike silmade avaneb Kirotajale koju jõudes õõvastas pilt. Tühjas ja kõledas kodukülas on võimu haaranud grotesksed alfaemased, kes kõik klammerduvad Kirotaja kui kaugelt tulnud päästja külge. Mehed on aga tapetud, hullumajas (vaimselt sandistatud), missioonil või deliiriumis, ulpimas kuskil siin- ja sealpoolsuse vahel.
Suurt furoori (ja mitte ainult feministide seas) tekitanud naiskarakterid elavad justkui tänapäeva ühiskonna väärtusvaakumis, olles ennast vabaks võidelnud, kuid siis iseenda ja oma üksinduse kätte vangi jäänud. Hoobade ja tüüride juures olevad võimukad naised on ometi rahulolematud. Filmi häirivaim ja samas töötavaim osa on, et loo grotesksed karakterid ei ole nagu päris inimesed, inimesed meie ümbert, vaid mingite maneeride, printsiipide ja (anti)väärtuste kunstiliselt ülepaisutatud kuvandid.
Kuigi pildis domineerivad naised, on lugu ju tegelikult meestest. Film esitab küsimuse, milline on mehe roll meie ühiskonnas, kus isegi sõjaväe võivad „üle võtta“ naised. Mehi on veel vaja vaid spermadoonoriteks ning „jääb vaid paljas kopulatsioon“. Samas võetakse publik lihtsalt tunnistajaks kurvale loole mehest, kes on justkui elanud kaks elu, kuid läbi kukkunud mõlemas. Jeremia Juunas Kirotajal on olnud kaks isarolli ning mõlemas on ta ebaõnnestunud. Murtud mees on vangis kahe põrgu vahel. Ilmselgelt siin talle ei istu, ta ei kuulu siia ühiskonda, kuid mis ootab teda seal, ei öelda ega näidata.
„Kirjad Inglile“ kogus kokku tohutul hulgal häid näitlejaid, peaaegu et eesti näitlejaskonna creme de la creme’i. Ka kõige väiksemad rollid (laibaautojuht Elle Kull, metallidetektoriga valvur Kaie Mihkelson, hull kolonel Roman Baskin ja baarman Erik Ruus) olid suurteks ja meeldejäävateks mängitud. Rääkimata siis Tõnu Oja üsna drastilisest muutumisest Kirotaja rollis.
Tundub, et „Kirjad Inglile“ muust ei räägigi kui vaid konfliktidest. Konfliktidest mehe ja naise, kristluse (või pigem uskmatuse) ja islamiusu, ida ja lääne ning väärtushinnangute vahel ja kõige enam konfliktidest inimeses endas. Samas jääb film nendest konfliktidest jutustades iseendaga peaaegu perfektsesse harmooniasse. Need opositsioonipaarid on tugevad relvad ning neid on õigesti kasutatud. Ühte patta kokku loobitud väikesed lood, konfliktid ja tegelased moodustavad üldise kaootilise Suure Sõja, kuid jätavad samas ka väikeseid küsimärke siia-sinna õhku rippuma.
Kõik, mis võib vaatajat häirima jääda, seisneb ideoloogiates ja kuvandites. Neid aga kritiseerida ei saa, sest tegu on kellegi nägemuse ja arvamusega, mida on väga raske hukka mõista. Ja kui saabki kritiseerida, siis tuleks enne läbi mõelda, kas tegu on filmitegija loodud väära kuvandiga või vaataja enda eelarvamusega? Eelarvamuste vastu muidugi ei saa, kuid tuleb meeles pidada, et ei saa üleliia ebaaus olla. Sest kuidas näeme meie, postsovietlikus ning läänestuvas riigis elavad inimesed, moslemeid? Sulev Keedus ei ole endale võtnud mitte ühiskonna kritiseerija rolli vaid piltides jutustaja rolli. Ometi tundub, et enamik kriitikat tema filmi vastu on vaataja enesekaitse.
Enne sügavamat arutlust filmi üle tuleks lasta kõigepealt pildil settida ning siis filmi uuesti vaadata, et näha detaile ja väiksemaid mõtteid kogu selle ekstravagantsuse taga.
Maarja Hindoalla
Veelkord Rotilõksust Just Filmi kriitikute pilkude läbi
Andres Puustusmaa lavastatud psühholoogilises põnevikus satuvad filmi peategelased pärast avaliku elu tegelase korraldatud valimiseelset pidu probleemide ahelasse. Nimelt on kaduma läinud suur hulk parteile kuuluvat raha. Algab närviline tagaajamine ning väljapressimine.
Film algab näidates paralleelselt nelja erineva inimese elusid, keda esmapilgul ei ühenda miski. Põneviku arenedes nende elud ristuvad, kuid seda mitte sugugi meeldival viisil. Häirima jäigi veidi liiga pikk ning veniv epiloog, mistõttu filmikeskse, parteirahade kadumise juurde jõuti suhteliselt hilja. Ka mängiti pingelised hetked ning haripunktid nõrgalt välja või need lihtsalt vajusidki puuduva sündumustikku tõttu ära.
Põnevikus mängis palju häid Eesti näitlejaid (Mait Malmsten, Tõnu Kark, Lembit Ulfsak jne), kes said oma rollidega suurepäraselt hakkama. Kuid veidi torkas silmas see, kui näiliselt nii meeleheitlikult oldi üritatud kuulsusi pildile saada, seda kas klienditeenindaja Eda-Ines Etti näol või plangumaalri Peeter Volkonski, kelle roll oli lihtsalt irooniline ilma mingisuguse arusaadava mõtteta.
Julgen väita, et filmis olid peaaegu pooled dialoogid vene keeles, natuke võis kuulda ka inglise keelt. Režissööri enda ei olnud lihtsalt muud võimalust, tehes filmi tänapäeva Tallinnas, kus pool elanikkonda on vene keele kõnelejad.
Kriitilise pilguga ülevaadatud süžee kõrval oli pildiline pool vägagi kvaliteetne ning nauditav, justkui mõne hollywoodi kassahiti puhul. Tänu sellele ei tekkinud igavustunnet ega ähvardavat tüdimust. Eriti meeldisid flashbackid ühe peategelase, Toomase, meenutustest ja mälestustest enda lapsepõlvest ning vanaisast.
Rasmus Räni
„Rotilõks“ algab eesti filmi kohta võõrastavalt dünaamiliselt, aga seda ainult kõige paremas mõttes. Vaatajale tutvustatakse hoogsalt nelja erinevat peategelast, nende tausta, keskkonda ja boonusena näidatakse meie pealinna üllatavalt uute vaatenurkade alt. Loo sissejuhatus algab suurepäraselt, juba ette on tunda intrigeeriva loo ja põnevuse potentsiaali. Siis aga jääb miski toppama… Lugu nagu algab ja algab ja jääbki algama.
Ühest küljest tutvustatakse meile tegelasi, samas aga jäävad nad kuidagi kaugeks, vaataja ei hakka kangelastele kaasatunda ega –elama. Suurima poolehoiu võidab vast endine miilits – väärikas ja südametunnistusega suli, keda kehastab võrratult suurkuju Tõnu Kark. Küll aga suudab samuti kõrgliigasse kuuluv Mait Malmsten kerge vaevaga publikust välja võluda tülgastuse ja põlastuse enda karakteri vastu. Lisaks ideaalsele harmooniale ja sobivusele mõne rolli ja näitleja vahel leidub ka väikeseid häirivaid kõrvalosi. Näiteks Ines hotelliadministraatorina tundub teiste väikeste säravate rollide kõrval (Volkonski ja Õunpuu aiapanijatena, külalised parteijuhi peol, Ene Liis Semperi ja Andres Puustusmaa sõnatu roll ning Taavi Teplenkov nõunikuna) juba ülepingutamisena. Nagu ka Kõrve ja Võigemast kergelt labiilsena tunduva lesbipaarina.
Filmi tugevusena võib veel välja tuua väga loomuliku rahvuste lõimumise. Kuigi paljudele, kes ootavad eesti filmi, võib enamasti venekeelne tekst tunduda ebavajaliku või häirivana, on tegu loomuliku igapäevaeluga. Nagu ka Puustusmaa ise ütles – tänapäeva Tallinnas ei oleks võimalik seda lugu kuidagi muud moodi jutustada. Nii plussi kui miinuse alla käib ka filmi muusika. Eriti liikuvatesse stseenidesse on üritatud sobitada mitte väga sobivat välismaist toodangut. Samas järgmisel hetkel kõrv puhkab, kui kitarrihelid loovad poliitilise põneviku juurde ka väheke hingelisema ja pehmema poole.
Kokkuvõttes on liiga vähe liha tugeva skeleti peal – olemas on intrigeeriv teema (vürtsi lisab ka fakt, et tegu on tõestisündinud looga) kuid puudu jääb tegevustikust ja põnevusest. Terve filmi peale venitatud loo võiks jutustada ka palju vähema ajaga. Kui poole filmi pealt saab sissejuhatus läbi, on ka lõpp juba ette teada ning filmi teine pool kulub lootmisele, et enne lõppu tuleb veel mingi huvitav pööre, mis kompenseeriks siiani kedratud lahja loo. Filmi keskne stseen, mis peaks pingest särtsuma, on häirivalt rahulik ning siin kohal ei päästa isegi Malmsteni ja Kargu meisterlike rollide konflikt. Nii näitlejad kui karakterid annaks justkui alla ning jätaksid vaataja ilma lubatud actioni-doosita.
Kaheldav on ka lõpptulemus. Tõestisündinud või mitte – kunstilisest aspektist vaadates hakkaks stsenaristil justkui tõsiselt läbiraputatud karakteritest kahju ning nii leiavad pea kõik õnneliku lõpu. Hetkel juba üsna palju kasutatud isa-tütre temaatika lõpeb ühel juhul ootuspäraselt, teisel juhul liiga hästi. Ühest küljest südametunnistus nagu ütleks, et kui mängu on toodud väike süütu tütarlaps, peab ta olenemata takistustest ilmtingimata oma piinatud isaga kohtuma, teisest küljest aga ootaks publik nagu rusuvat ebaõnne, mis tundub usutavam. Näib nagu oleks Puustusmaa pandud olukorda, kus ta pidi kellelegi haiget tegema ja eetilise inimesena tegi ta haiget sellele, kellest kõige vähem hoolitakse ning kes on ise teistele haiget teinud. Filmi päästab vaid päris lõpp – tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud poliitik, kes nii või teisiti sai tünga, seismas teadmatuses rahva ees ja kokutamas. Mõnusalt lahtiseks jääb küsimus, kas Saulusest sai Paulus või mitte.
Üldiselt on „Rotilõks“ nagu pooleli jäänud seks – eelmäng on erutav ja paljulubav, kuid mingil hetkel tuleb välja, et lugu nagu väga polegi ning publik lahkub kinosaalist rahuldamata. Samas on tegu üsna hoogsa vaheldusega „eesti tavatoodangule“.
Maarja Hindoalla
Videoblogi esimesed sissekanded
Jätkates eelmisel aastal alustatud traditsiooni on värskeid uudiseid filmipäevadest publikuni toimetamas videoblogi meeskond. Terve filminädala jooksul dokumenteerivad noored ja uljad filmimehed Gert ja Jakob parimaid pärleid filmipäevadest. Videoblogi vahendusel saab näha nii eriüritustel toimuvat kui ka intervjuusid filmitegijate ja muude oluliste tegelastega.
Esimesed sissekanded on juba valminud.
6. märts – Kas keegi üldse enam kinos käib?
Eesti Filmi Päevade avaüritusel näidati Filmiarhiivi materjale ning David Vseviov ja Ignar Fjuk rääkisid pärast valimistestkinolinal meie lähiajaloos ja tänapäeval. Meie aga uurisime, kuidas härrastel kinokülastusharjumused on?
6. märts – Superjuuksur Katrin Pärn päästab festivali!
Avastasime festivali eelõhtul, et meie juht on korrast ära. Katrin Pärn ja Intersalon andsid meile tagasi uue ja parema festivali juhi. Peter Murdmaa okkaline teekond juuksuritoolile.
6. märts – Eesti Filmi Päevade avamine
Festivali videoblogija Gert Zavatski lööb Kinomaja ukse lahti, tungib sisse ja küsib festivali juhilt Peter Murdmaalt ja avatseremoonia filmiks valitud “Vereringe” režissöörilt Peeter Simmilt, mida me üldse kõik siin teeme?
7. märts – treilategu Nipernaadi ja preilidega
XIII Eesti Filmi Päevade kinotreiler koosneb ainult ühest, kuid siiski rammusalt laetud kaadrist – maestro Kark taasloob Toomas Nipernaadi ja Maarjamaa paremad tütred kihistavad rahanaeru.
“Rotilõks” arvustus Just Filmi noorelt filmikriitikult
Et olla täiesti aus filmivaataja, tuleb kinno minna igasuguse eelarvamuseta, lasta filmil end tühjale ekraanile lahti kerida ja alles siis tutvuda süžee ja näitlejatega. Teades vaid režišööri ja paari kaasategeva näitleja nime, on linateose jälgimine veidigi lihtsam, kui ei ole veel lasknud erinevatel arvamustel oma ootustel kõrgele upituda või vastupidi.
Esimesed kaadrid filmis „Rotilõks“ tekitavad positiivse emotsiooni – puhas pilt ja hea kaameratöö! Tehnilisel meeskonnal punkt kirjas. See aga tekitab ka kohe küsimuse – kellega koostööd on tehtud? Teisisõnu, nii kvaliteetset pilti pole Eesti filmid varem pakkuda suutnud. Filmi algus on mittemidagilubav ja jätab väga odava mulje, eriti jääb kõrvu häirima välismaine muusika, mis kohe üldse konteksti ei taha sobituda. Üldiselt on raske tegevustikku, mis venib ja venib, süveneda, sest peas keerlevad teised mõtted.. Kas ühes eesti filmis peaks räägitama nii palju vene keelt? Kuigi jah, meie tänavapilt ei erine filmist sugugi ja peaksime olema vastuvõtlikumad. Miks ei kuule eesti näitleja suust eesti keelt? Kas sellepärast ongi pildil nii hea kvaliteet? Ehk on see kooliplika naiivsus ja teadmatus, kuid ometi on see puhas ausus.
„Rotilõks“ püüab vaataja tõesti kinni ja muudab ta väikeseks olevuseks, kes end filmist ise läbi peab närima. Tegevuse puudumine, pikad ja kohati tühjad stseenid, action, juba kuskil nähtud psühhoterror ja etteaimatav irooniline lõpp.. Hambad tööle! Mis aga muudavad filmi vaatamisväärseks, on eesti filmile nii omased kentsakad kõrvaltegelased, kes ei oma selles loos mitte mingisugust tähtsust, kuid ometi mõjuvad kordi paremini kui peategelased. Nendes peituv huumor ja iroonia hoiavad arusaaja suu muigel filmi lõpuni.
LIIS GROSS
Võida eraseanss Kinomajas!
Filmo kutsub kõiki sõpru osalema Facebooki mängus, mille auhinnaks on eraseanss Kinomajas! Mängus osalemine on lihtne.
1) Lae siit uudisest alla Filmo pilt.
2) Pane see oma Facebooki lehel profiilipildiks kuni 13. märtsini.
3) Anna sellest teada SIIN!
13. märtsil loosime kõigi osalejate vahel välja seansi Kinomajas, kuhu võitja võib tulla koos kõigi oma sõpradega ning vaadata ise kaasa võetud filmi suurelt ekraanilt!
Vali Toomas!
Eesti Filmi Päevadeni (täpselt nagu riigikogu valimistenigi) on jäänud neli päeva. Eile käis Kinomajas kandidaat Toomas. Toomase tegevustele saab peagi kaasa elada, jälgides filmipäevade videoblogi. Hea õnne korral võib Toomast näha ka kõigis Tallinna kinodes!
Vihje:
Jänku Juss käis Kinomajas!
Kinomajas elab kummitus Filmo, kes veedab oma päevi filmiprojektoritega mässates ja filmisõpradega suheldes. Ühel ilusal kevadpäeval käis Filmol külas Jänku Juss. Filmo tutvustas Jänku Jussile Kinomaja ja õpetas muudki põnevat.
Milline on Eesti vanim multifilm? Kuidas valmib üks film? Ja miks üldse on vanalinna nimi vanalinn? Kõigile neile küsimustele leiab vastused järgnevast Jänku Jussi multikast!
Jänku Jussi Kinomaja episood valmis Eesti Filmi Päevade, Kinomaja ja Lasteveeb OÜ koostöös.
Jänku Juss tuleb Kinomajja ka laupäeval, 12. märtsil. Kell 11 hommikul saab kinolinal näha Jänku Jussi multikaid! Vaata lähemalt SIIT!
Eesti film TipTOP5
Eesti Filmi Päevade (6.-13. märts) raames pakub ERR võimaluse vaadata üle need Eesti filmid, mis on kerkinud esile, rahvale meelde jäänud ja südamesse roninud.
ERR on pannud kokku nimekirja, mille põhjal moodustub Teie abiga edetabel Eesti Film TippTop 5. Viis enim hääli saanud filmi jõuavad 9.-13. märtsil igal õhtul ETV2 eetrisse.
Hääletus kestab 21. veebruarist 6. märtsini.
